Tulemõõk

Vaikus enne tormi

Avatud uksest tormas lärmipilve sees läbi kolm väikest blondi peaga poisikest, suurim neist mitte vanem kui kaheksa-aastane. Siimon kükitas käsi külgedele sirutades maha ning püüdis kõik kolm korraga naerdes kinni. Poiste järel astusid sisse kaks väga Siimoni nägu heledate juuste ja pähklikarva silmadega teismeeas tütarlast, üks neist veidi tagasihoidlikum ja kõhnem, teine laialt naeratav uhkes kleidis tüsedam neiu. Õnnest särav Veetaltsutaja vabastas vennad oma haardest ning suudles mõlemaid õdesid tervituseks otsmikule. Kõige viimasena sisenesid ruumi Ordu univormi kandev tikksirge rühiga viiekümnendates mees, kelle juuksed olid punutud samasugusesse soengusse nagu Siimonil, ja peaaegu pisarsilmi naeratav pisike ümar naine. Kogu grupp sagis vadistades ja kordamööda kallistades ümber noore Veetaltsutaja, kes paistis olevat valmis iga hetk õnnest lõhkema.

Viimaks taas oma ümbrust tajuma hakates kõnetas Siimon ülejäänud ruumis viibijaid, kes olid sinnani toimuvat lihtsalt muiates pealt vaadanud, ning tutvustas ka neile seda sisse tormanud äärmiselt ühte nägu seltskonda. Isa red Noah Feliz, ema Abra, õed Ayala ja Jael ning vennad Ethan, Nathan ja Benjamin – nimed, mida Lassy alles üritas meelde jätta, kuid millest Siimon paistis hoolivat enam kui millestki muust terves maailmas.

Peaaegu märkamatult olid teenijad katnud laua ning Ülem Elfo palus kõiki istuma. Lassy võttis istet Siimoni ema kõrval laua otsas kolme väikese Felizi venna vastas ning jäi veidi ebalevalt silmitsema lauale laotatud roogasid, või pigem erinevaid versioone ühest ja samast asjast: kalast. Saali tagaseinas haigutas tohutu kamin, kuhu teenijad sületäite kaupa puid tassisid – küllap oli neil plaanis see hiljem süüdata.

„Sina oled Tuletaltsutaja, eks," piiksatas vanim poistest Lassyt suurte silmadega põrnitsedes.

„Olen jah," naeratas tüdruk. Talle meenus Siimoni kunagine jutt vend Ethanist – tema käsivarrel oleva pikordee disaininud noorest kunstnikust.

„Sa näed tugev välja. Sa lähed lahingusse ka, jah?"

„Lähen."

„Tüdrukud ju ei oska võidelda," itsitas keskmine poiss.

„Nathan, jäta red Rey rahule," manitses ema neid, „ta on Ordurüütel, ma olen kindel, et ta on tubli võitleja."

„Lassy on rohkem kui „tubli võitleja"," segas Siimon lähemale kummardudes vahele, „ma ise nägin, kuidas ta Suurele Duendole tuule alla tegi!"

Nähtavasti oli Chava linnas kohatud tänavakakleja ka saarel tuntud, kuna tema nime kuulmine tõi Siimoni ema ja õdede näole jahmatuse, samas kui väikesed vennad ei paistnud tundvat midagi peale piiramatu imetluse.

„Suur Duendo viibis põgusalt Africusel, kuid eelmisel aastal lahkus ta millegi pärast kiiru..." selgitas Siimon Lassyle, kuid ei jõudnud isegi lauset lõpetada, kui vennad juba oma küsimustega sisse sõitsid.

„Kuidas sa temast jagu said?"

„Kas sa panid ta põlema?"

„Emme, ma tahan näha, kuidas red Rey Suure Duendo põlema paneb!"

„Ma ei pannud kedagi põlema," peatas Lassy nad naerdes, „ma ei pane inimesi põlema." Lapsed olid silmnähtavalt pettunud.

„Aga mida sa siis paned põlema?" päris kõige pisem.

Tüdruk vaatas mõtlikult ringi, kuni tema pilk jäi pidama puudest pungil kaminal poiste seljataga. Kavalalt muiates tõstis ta selle suunas rusika ning hingas keskendudes sügavalt sisse-välja. Järsult sirutas ta sõrmed sirgeks ning hagu koldes lahvatas põlema. Lapsed vaatasid ammulisui lõõmavat hunnikut ning lõid joovastunult huilates käsi kokku.

„Rey!" käratas Tarla teiselt poolt lauda.

„Ei ole midagi, kapten Marcel," rahustas Ülem Elof naerdes, „see on tegelikult väga hea – säästab teenijatele kamina süütamise vaeva."