Tulemõõk

Meri

Samler seisis laeva reelingu ääres ja vaatas sellele nõjatudes vett.

„Sind oleks praegu lihtsalt liiga lihtne üle ääre lükata!" naljatles Lassy tema seljataha astudes.

Mees heitis pilgu üle õla ja naeris: „Nagu sa saaksid mind vette lükata ilma ise ka sisse lendamata. Üksi ma juba mere põhja ei lähe!"

Nende seljataga avanes roolikabiini uks ning välja astus kapten Hangel.

„Oled sa kindel, et saad üksi hakkama?" päris merekaru veel ruumi lävel seisatades. Rooli taga seisis innukalt naeratav noor Oliver.

„Täiesti kindel, kapten!" hüüdis poiss elevalt noogutades.

„Hüva, kutsu mind, kui sul midagi tarvis on."

Lassy naeratas seda nähes peaaegu härdalt. „Ma olen Oliveri üle nii uhke, viimase kahe nädala jooksul on ta üle elanud Ida Kantsi langemise, kihutanud terve tee Põhja ja kohe järgmisel päeval Loode Kantsi ning nüüd õpib ta laeva juhtima teel järgmisesse lahingusse! See on isegi täiskasvanud sõdalasele kurnav, tema aga on ainult kolmteist..."

„Ta on tõesti tubli," nõustus Samler, „ja ma tean, kuidas sa tunned: kui minu õde oma esimeselt edukalt jahiretkelt naasis, tundsin ma enam-vähem samamoodi."

„Sul on õde?"

„Sa kõlad nii üllatunult, et mul on perekond," naeris mees, „tead, ma olen päris inimene."

„See ei ole see, mida ma mõtlesin," muigas tüdruk.

„Pole midagi, ma niisama norin. Kuid sinul on ju ka perekond."

„Jah. Vist... Mu ema ja isa on surnud ning oma venda pole ma üle kümne aasta näinud. Lisaks töötab ta Musta Oda heaks," pomises Lassy vastu reelingut nõjatudes ning väga keskendunult oma küüsi silmitsedes.

„Ta on ikkagi sinu vend," sõnas Samler järjekindlalt, „ja ta on endiselt elus, see on see, mis loeb, Must Oda või mitte. Muideks, te näete väga sarnased välja."

Lassy pööras oma pea ning vaatas jahmunult mehele otsa. „Sa oled minu venda näinud?"

Samler naeratas: „Mina olin see, kes tõi Amosele teate sealt mägikülast. Harry on sinust umbes peajagu pikem ning tundus terve ja heas vormis, kuigi Maataltsutajana kogenematu, seda ilmselt Tardiumi tõttu. Oled sa sellest varem midagi kuulnud?"

Lassy haaras automaatselt kinni oma randmest, kus oli endiselt näha imepeenikest joont, mille oli sinna jätnud Tardiumiga nooleots.

„Tundub, et sa tead sellest rohkem kui lihtsalt kuulujutud. Malon Bakuron hoiab Harryt pidevalt Tardiumi mõju all, et ennetada tema võimalikku mässu. Raven, tema tütar, on see, kes selle aine lõi. Ta on ainult kahekümne ühe aastane ja juba targem kui enamik elukogenud Sulgesid. Kuid ta on halb liitlane ja veel hullem vaenlane."

„Nii olen ma kuulnud," sõnas tüdruk vaikselt, „kuid sul on õigus: ma ei ole täiesti üksi, mul on pere: mul on minu vend." Punapea noogutas lahkelt naeratades.

„Hei, Lassy!" hüüdis siis äkki Siimon nende seljatagant, „ma lähen laevale hoogu juurde andma, tahad kaasa tulla?"

„Teeme ära!" naeratas neiu vastu ning pöördus vabandavalt enda kõrval oleva mehe poole: „Aitäh sulle. Ma pean minema, kuid näeme hiljem."

Siimon lükkas roolikabiini ukse lahti ning pistis pea sisse: „Kus kapten Hangel on?"

„Ta ütles, et läheb lõunat sööma. Ta näitas mulle põhilised asjad kätte, ma saan hakkama, ausalt!" kinnitas Oliver, liiga suur kapteni mütsi viltu peas, kuid entusiasmi lausa mitme jagu.